Franz Kafka

1883 – 1924

Sündis Prahas, Austria-Ungari keisririigi Tšehhi linna saksakeelsesse vähemusse kuulunud juudi ärimehe pojana.

Kolm vastuolu, mis võivad mõjutada Kafka elu ja loomingut:

1. Isa oli ärimees ka inimesena - robustselt vitaalne, võimuahne, isekas. Kafka oli ilmselt pärinud emalt tavatu tundlikkuse ja õiglustunde, isa aga tahtis teha järeltulijat oma näo järgi, traumeerides seega poega eluajaks. Isa võimukuse tõttu pidi poeg ennast tundma jäädavalt äpardunud allajääjana, mida võib oletada ka Kafkat eluaeg painanud süütunde üheks põhjuseks.

Kafka on nimetanud kogu oma loomingur “põgenemiskatseks isa eest”. Dokumenteerinud on ta oma suhte enam kui 100-leheküljelises “Kirjas isale”.

2. Poliitiline taust oli ebakindel. Austria-Ungari lagunev, vastuoludest lõhestatud kummituslik maailmariik. Öeldud, et Praha ja ka Viini kirjandus tekkis tol ajal agoonia õhustikus.

3. Oli juut; kuna Kafka ja tema kolm nooremat õde said saksakeelse hariduse, eraldusid veelgi rohkem Tšehhi linna saksakeelsesse vähemusse. Jäi justkui võõrkehaks enamusrahvuse hulgas. See on Kafka ehk kõige otsustavam konflikt – võõrdumine, üksildus. Juudi usuga sideme kaotanud ja ometi oma rahva probleeme tajuv juut sakslaste keskel, sakslane tšehhide keskel, võõras oma isakodus, kompromissitult aus tõefanaatik – nii oli ta mõistetud üksindusele, “ tugevaimale inimlikule kahjustusele”. Ise ei pidanud seda heaks ja püüdis sellest välja rabeleda.

Elu oli vaene väliste sündmuste poolest. Praha ülikoolis omandas juristidiplomi ning töötas kuni tuberkuloosipensionile jäämisele 1922.a poolriiklikus tööõnnetuskindlustusseltsis, olles seega moodsa maailma suurima ohuna tajutud bürokraatiamasinavärgi üks aktiivne lüli. Oma ametis õppis ta põhjalikult tundma kantseleide maailma ja türanniat selle eriti värdjalikus Austria- Ungari variandis – “minnalaskmisega leevendatud despotismis”.

Üksikud reisid ja sanatoorsed ravikuurid välja arvatud, möödus kogu ta elu Prahas.

Nägi “õige elu” kriteeriume abielus. Ta ei pidanud üksindust normaalseks, tahtis luua perekonda, kihlus mitu korda, karkestas ise kihlused ja leidis lõpuks harmoonia juuditari Dora Diamantiga. Kolisid Berliini, aga suri poole aasta pärast.

Üksindusest väljamurdmine oli ka kirjutamine. Ta elas justkui kaksikelu: leivatöö kontoris ja kutsumus – kirjutamine. Psühholoogilise fenomenina oleks säärane elu seletatav nõnda. Kafka oli ülitundlik natuur, kes vale kasvatuse ja sotsiaalse kontaktituse tõttu üha enam oma sisemaailma sulgus, elu eest kapseldus. Samas tahtis ta meeleheitlikult üksindusest välja rabelda ja selleks võimaluseks oli kirjutamine. Kafka teadis, et ta ripub õhus, et tal puuduvad nii objektiivsed kui ka subjektiivsed eeldused normaalseks eluks ja kui ta ei suutnud kirjutada, siis vahtis ta tühjusse. Sellises sundseisus egi ta paljudest teistest kirjanikest erinevalt selle valiku, et kirjutas just oma inimlikust hädast, oma “nõrkusest” vaeses, kuivas, kaines katseleikeeles. Kafka on kirjanik, kelle puhul ei saa tõmmata selget eraldusjoont nn kunstkirjanduse ja subjektiivsete ülestähenduste (päevik, kirjad) vahele, kõik on “minu inimliku nõrkuse isiklikud tõendid”. Siin on tegu elu ja loomingu täieliku, metoodilisegi ühtsusega, milles võib näha ka selle loomingu tõetruuduse, läbielatuse, tõsiduse tagatist. Kafka loomingu K-d pole keegi muu kui F.K. ise. Näiteks hakkas ta “Protsessi” kirjutama 1914.a sügisel, vahetult pärast oma esimese kihluse tühistamist Felice Baueriga, milles ta ennast süüdlaseks pidas. Kirjutamine oli ilmselt ka enesekaristus, oma süü väljatoomine. “Protsessi” preili Bürstner on transformeeritud Felice Bauer.

Josef K. tapetakse – või oli see Kafka sümboolne enesetapp? – 31-aastaselt: just nii vana oli Kafka kirjutama hakates.

Nagu öeldud, oli kirjutamine Kafka elamisviis ja Kafka polnud huvitatud avaldamisest. Sõbra pealekäimisel ilmus

väike lühiproosakogu “Vaatlus” 1913;

esimene peatükk “Ameerikas” 1913;

“Metamorfoos” 1915;

“Otsus” 1916;

“Karistuskoloonias” 1919;

“Maa-arst” 1919;

“Näljakunstnik” 1924.

Niisiis – eluajal 7 teost (umbes 200 lk).

Kaasaja kirjanduses oli tal koht ja tunnustus lühivormide meistrina ja rafineeritud stilistina (tüüpiline oli vaene, kuiv kantseleikeel, ilmselt taotluslik monotoonsus, objektiivsus), kuid vaid kitsas asjatundjate ringis.

Suurem osa loomingust oli käsikirjaline. Põletas ise käsikirju ja tema viimane soov oli, et sõber Max Brod põletaks pärast tema surma kõik käsikirjad. Ei teinud seda, vaid avaldas ja nii ilmusid Kafka olulisemad teosed

“Ameerika” 1927;

“Protsess” 1925 – ehk kõige trööstitum romaan;

“Loss” 1926 - on peetud kõige täiuslikumaks, kõige mitmekesisemaks, selles on ka huumorit, väga tugevalt esil inimese võõrandumine, ka inimese mahajäetus, võõrandumine jumalast.

Arvukalt jutustusi;

“Kiri isale”;

päevik;

aforismid.

Kafkat on nimetatud 20.sajandi kõige problemaatilisemaks kirjanikuks. Tõeline Kafka-buum algas Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Kafka sai Lääne intelligentsile hoolauaks ja tsitaadivaramuks eluprobleemide üle mediteerimisel, isikliku nõutuse väljendamisel. Eksistentsialism, psühhoanalüüs ja mitmed teoloogilised koolkonnad leidsid Kafkast näitematerjali oma teeside illustreerimiseks.

Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati risti vastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid. Väliselt üsna traditsioonilises vormis (võrdle Joyce) jõuab Kafka alateadvuse kujutamiseni (nt novellid “Värd”, “Ämbriratsu”). On ühisjooni ekspressionismiga, aga Kafka on skeptiline, mis ei lase tal jagada ekspressionistide pateetilist usku uue inimkonna sündi. Kafka hülgab tavalise loogika ja pöördub unenäoloogika juurde, mis põimub tavalisega ( nt “Protsess”). Ei ole otsest üleloomulikkust. Kafkaga tuleb kirjandusse inimese võõrandumise teema, mida hiljem arendavad edasi eksistentsialism ja absurdikirjandus.

KV:

Kafka looming näitab, et ta tajus oma aja inimeste vastuolusid. Isiklik elutraagika võimendas veelge loomupärast kalduvust näha teravamalt elu pahupoolt. Kuid Kafka oli kaugel sellest, et kõike kiretult registreerida. Tema kujutatu on ühtlasi kujutatu sügav kriitika, tema maailm on ühtlasi ka selle maailma eitus. Raske on leida masendavamaid, aga ka kaastundlikumaid värve, millega Kafka on kujutanud süüaluseid “Protsessis” ja külaelanikke “Lossis”. Miks inimesed lepivad oma muserduse ja alandusega? Miks inimesed ei võitle ebainimliku võimu vastu, mis on võtnud neilt viimsegi inimlikkuse.Kafka ei katsugi väita, et ta seda teab. Ja kas kirjaniku kohuseks on üldse vastuseid anda? Kafka on kannatava inimese kirjanik. Ta ei oska eluga kaasnevat kannatust ja kurjust põhjendada, seletada, ta lihtsalt näeb ja näitab seda inimliku protesti jõuga.